MUSTLASLAUL

Istusin ja ennustasin oma väikse akna peal
Mustapäine mustlasnaine seisatas mu väravas
Ta siis tuli minu juurde, tahtis ennustada mul
Et mu südamel on mure, et üht noormeest armastan
Ta armastab vaid rikkaid naisi, ta viina‑kaarte ihaldab
Sa lähed enneaegu hauda, kuid see teda ei heiduta
Ja oma pisaraist ja murest lähed välja nurmele
Korjad karikakraid suuri, ennustad seal endale
Armastab, ei armasta, ei armasta ta mind
Mustlane mul õigust rääkis, tema sõnadest leidsin tõe
Põlevad nüüd vahaküünlad, kirst on kaetud looriga
Kirstus lamab nägus neiu, nutavad kõik tuttavad
Äkki uks siis läheb lahti, noormees seisab ukse peal
Näeb, et  kirstus lamab neiu ja siis lausub endale
Ma armastan vaid rikkaid naisi, ma viina‑kaarte ihaldan
Sa läksid enneaegu hauda, kuid see mind ei heiduta