KUI LÄHED MU JUUREST

Kui lähed mu juurest teise juurde,
konkreetne ja kaine nagu tühi pildiraam,
veel korraks mu suule surud huuled
ja kõigest üks pisar…See näib kui mannetu reklaam.

Su armastus on kui rannaliiv,
mis pudeneb peost ja kaob kui viiv,
jäljetu jälg rohtunud teel,
kuu kard üle vee…
Sind kinni ei pea, ei pea, ei pea,
süüdistust sa ei kuule eal,
aeg tasa ja targu kaotab kõik,
jääb vaid mõru maik…

La‑la‑la…

Kui lähed mu juurest teise juurde,
näol pleekinud rahu…Tuim ja pidulik moment…
Ja valu su hääles ma ei kuule ‑
see sinna ei mahu. Sa petsid mind ja reetsid end!

Nii armastad sina ‑ möödaminnes, linnulennult…
Sinu armastus! Ha‑ha‑ha!
Sulle on ju võõrad kohtumiserõõm ja lahkumisevalu.
Aga olid ju sina see, kes nuttis! Naeruväärne!

La‑la‑la…