SUUR JA VÄIKE VANKER

Kuulad viise vanu, häid.
Tõesti kõik sul võrratuna näib.
Meenub helge lapsepõlv.
Ja sirgudes, kuid märkamatult, saabus arm.
Langes lumi heledam
ja tähistaevas suurem kuldne kuu.
Koormaid kanda polnudki ‑
vaid vanker, mis nüüd laaditud, on ääreni.

Said eluohjad täies eas,
mil kutsariks jäid oma eluteel.
Pikkamööda märkasid,
et vanker vahest püsida ei taha teel.
Hella kurbust valab hing
ja lapsepõlve järel nutad siis,
mil koormaid kanda polnudki.
Vaid vanker, mis nüüd laaditud, on ääreni.

Ja sa põgened siit.
Kui saaksid viivu olla nii
nagu oli kord siis, mil koormaid kanda polnudki.
Nüüd tühise mänguna
tundub kõik see ‑ kuid nutad ta järele.

Ammu juba meelest läind,
et vanker üsna väiksest peale sul
Ohkad raskel südamel
ja meenutad kui ilus oli lapsepõlv
Rohi rohkem haljendas
ja pikad päevad pilvitumad siis.
Koormaid kanda polnudki.
Vaid vanker, millest nüüd on saanud limusiin.