VILJANDI SERENAAD

Kord Viljandis ma aerutasin õhtul järvel,
udu hõljus hõbedasel veel.
Ja siis meenus mull' vana tuttav laul
hallist paadimehest, kes seal ootab veel

Äkki kaldal nägin neidu kes seal mulle viipas
soovides, et viiks ta üle vee.
Kiirelt olin seal, talle andsin käe.
Kordus samuti kui laulus juhtus see.

Need silmad, oo need silmad
mult võitsid südame.
Ja uduloor meid varjas kaht,
kui langes neid mu rinnale.
Paat kaldale kui jõudis, küsisin: Mil näen teid,
et elust mul ei kaoks see võluv leid.
Hetkeks tõusis kuu, ütles neiu suu:
Mitte iialgi, mind kaldal ootab peig.
Jah, tõesti ‑ kuuvalgel nägin, kaldal ootas peig!