UHKE TIGU (G)

Kord tigu end hiivas kobrulehe  peal,
tal palju sõpru näha oli seal.
Kõik hammustasid siit ja hammustasid sealt
kuni kobruleht kõverdus pealt.
Tigu tähtsalt, maja seljas, vihmapiisku jõi
ja jalaga neid uljalt kahte lehte lõi
kuni tundis ‑ jala all tal on nüüd mingi sopp ‑
tal ette oli jäänud suur siidiussitopp.

No kasi tee pealt nüüd eest!
Kas sa ei näe, mis ma teen?
Kõik tähtsad toimingud on haarand mind.
Ja kogu tee, mis mul ees
on äkki raske, jala eest
läbi näritud on kobrulehe pind!
Ah, sa siidiussijups,
et mul jalgu on vaid üks,
muidu kehvasti, mu sõber,
nüüd sul veaks:
annaks vastu kaela lops!
lehelt alla langeks pots!
ja sult siidipuntra välja kisuks peast!

Tigu edasi hiivas kobrulehe peal,
ta kedagi ei tahtnud näha seal.
Oli upsakust täis, maja seljas, ringi käis.
Kõik muu ta meelest odavana näis.
Aina õõtsutas end, vastu tuli suguvend,
see ta eest kadus kiirelt nagu pääsulend,
kuni tundis ‑ jala all tal jälle mingi sopp ‑
tal ette oli jäänud suur siidiussitopp.

No kasi tee pealt ...