SÄÄL, KAUGEL, KAUGEL MEREL (D)

Sääl, kaugel, kaugel merel
on purjetamas laev.
Laev kannab rasket koormat,
ei ole tal sest vaev.
Sääl tüüri juures seisab
noor priske merimies.
Ta käega ratast keerab,
tal kompass seisab ees.

See suure, uhke laevaga,
mis tugev, mitme mastiga,
läks uljalt ulgumerele,
et jõuaks õnne järele.
Kui vaga, vaikne on sinu rind,
kui maikuuõhtu vetepind,
siis kallim, kallim mõtle sa ‑
sinu rinnal hingata on hea.

Tuul puhub purjedesse,
laev lendab edasi.
See noormees vaatab üles ‑
kuu paistab selgesti.
Ja tema mõtted käivad
sääl kaugel koduteel,
kus jääb üks kena neiu
tema järel leinama.

See suure, uhke laevaga...

Kus jäänud isa, ema
ja tutvad sõbrad kõik?
Kus haljad metsad, murud
ja laululinde koor?
Ja mitutuhat lille
on õitsmas aasadel.
Seal aedas, lehtpuu vilus,
oli ilus kõndida.

See suure, uhke laevaga,
mis tugev, mitme mastiga,
läks uljalt ulgumerele,
et jõuaks õnne järele.
Kui vaga, vaikne on sinu rind,
kui maikuuõhtu vetepind,
siis kallim, kallim mõtle sa ‑
sinu rinnal hingata on hea.

Nüüd olen kaugel merel ‑
meel kurb ja rahutu.
Minu ümber merelained ‑
kui kole mõtelda.
Oh, jõua laev ja rutta
nüüd kiirelt edasi,
et saaksin sadamasse
ja kallima rinnale.

See suure, uhke laevaga...