KÄGU (G)

Kuule, sõber, meeles pea
laulust mõtte leiad hea.

Ükskord kallim kaasa kutsus mind:
tule minuga, mu armas väike lind.
Teeme pesa, mis meil varju annaks,
pattudest meid eemal hoiaks.
Armastust nii suurt meil hoiaks koos.

Võtsin kuulda kallimat siis ma ‑
läksin ilma õnne otsima.
Pulmad tehti uhked, suured.
Õmmeldi kõik uued kuued.
Elu meie jaoks võis alata.

Aga kägu munes muna,
mis nii suur, suur, suur,
kallim tuli koju, tegi uuh‑hu, huu.
See ei ole minu nägu,
selle vist on teinud kägu.
Põrgu käigu kõik, mis siin veel muud!

Nõnda üürikeseks armastus meil jäi,
ei enam kallimat ‑ ei kägu külas käi.
Oleks lauluke see enne tehtud,
siis ei oleks miskit juhtund ‑
laulukest nüüd kurba laulma pean.