SEE KÕIK OLI KORD

Kui ennast paikseks ma veel ei arva
ja kuni maailm ei tüüta veel,
siis mõnel öösel ‑ ehk küll nii harva
taas unes lendan ja olen teel.

Kuis kuum oli päike ning kummus vikerkaar ‑
see kõik oli kord ja oli arm ka siis.
Kui leek punas loojang ja vihmast märgus maa ‑
see kõik oli kord, kuid selle aeg ka viis.

Nüüd mõnikordki kui lapsepõlves
taas haarab sülle mind laotus lai.
Siis süda liugleb seal sinivõlvil
ning leiab linnu ja uusi maid.

Kuis kuum oli....

Las heita saatus mu jalge alla
kõik kivikillud, mis leida teel!
Ma tänu võlgu jään ikka talle,
sest unes lendan ju nüüdki veel.

Kuis kuum oli...