KÕNELUS ÕNNEGA

Vaiksel ööl äkki õnn lävepakul seisis.
Otsid sa tõesti mind? Uskumatu veidi.
Tunnen tuult, tunnen lund, vihm viis elust läbi...
Kuid ei tea, mil ma und viimati sust nägin.

Ja nii äkki tõeks sai legend,
paotus uks ja õnn näitas end.
Aastaid saatust talusin ma
selleks, et sind kohata saaks.
Tundsin külma kaelani vees
‑ polnud ilmaasjata see...
Tean ju nüüd, et tõepoolest see
polnud ilmaaegu!

Kuigi nüüd oled siin, vastust ära oota,
et ma sind, saatjaks piin, ellu suutsin loota.
Elu käest peksa sain, kuid mis sellest praegu...
Kui see kõik, kui see vaid polnuks ilmaaegu!

Ja nii äkki....