Kaks kuukiirt

A. Oit / H. Karmo

Sinuta tuisaku lumi, murdugu tormidest puud.
Mingu või maailm hukka, minul on mõeldagi muud.
Mina pean mõtlema sinust, üksindus pureb ning sööb.
Istun ja elan ja olen orvuna võlutud öös.


On ainult kaks kuukiirt mu toas, kaks kildu minu peos,
sealt naeravad mu poole nad ja meid miski seob.
Kaks kuukiirt mu toas, soe valgus hõbejoas.
Jah, tee, mis teed, su silmad need‑ kaks kuukiirt mu toas.

Sinuta kevad on tühi, kõik kas möödas või eel.
Unetust piinab vaikus, koidik on kaugel ees.
Hellalt ükskõikne süda kiretult tunde ta lööb.
Istun ja elan ja olen orvuna võlutud öös.


On ainult kaks kuukiirt mu toas, kaks kildu minu peos,
sealt naeravad mu poole nad ja meid miski seob.
Kaks kuukiirt mu toas, soe valgus hõbejoas.
Jah, tee, mis teed, su silmad need‑ kaks kuukiirt mu toas.


Sealt naeravad mu poole nad ja meid miski seob.
Kaks kuukiirt mu toas, soe valgus hõbejoas.
Jah, tee, mis teed, su silmad need ‑ kaks kuukiirt mu toas.