KUI kõnnib mannekeen, oo-ho-ho-hooo

KUI kõnnib mannekeen, oo‑ho‑ho‑hooo,
see kaunis mannekeen, oo‑ho‑ho‑hooo,
siis istun saalis ma, nii ärev ja õnnis,
sest minu mannekeen mu poole taas seal kõnnib.
Ükskõik kas pruun või hall, oo‑ho‑ho‑hooo,
või kirju kleit on tal, oo‑ho‑ho‑hooo!
Kui vilkuv tähekiir ta lavale astub,
nii võluv, šikk ja peen minu mannekeen.

Oo, mannekeen, kas sa ei näe,
et ainult su pärast ma siin istun iga päev?
Kas märkad publiku seas mu silmi, igatsust täis,
või sa minustki nii kui teistest mööda vaid käid?

Kui kõnnib mannekeen, oo‑ho‑ho‑hooo,
See veetlev mannekeen, oo‑ho‑ho‑hooo,
Siis kaovad aeg ja ruum ning mõttes meile
:;: ma pilvelinna teen, mu armas mannekeen. :;: