TULE kallim, lähme Emajõele sõudma

TULE kallim, lähme Emajõele sõudma,
paadi põhja teen sul pehme aseme.
Ja kui paadivaht meilt tuleb tasu nõudma,
siis me kahekesi jalga laseme.

Minu ärklitoas on olemas raudvoodi,
hunnik raamatuid ja õlle jaoks üks kann.
Igal öösel armastan sind isemoodi,
nagu Romeo või kirglik Don Juan.

Olen vaene mees ja mul ei ole raha,
pintsak narmendab ja krae on tihti must.
Siiski anun, kallim, jäta teised maha,
luban sulle suurt ja vaba armastust.

Kauneim neid, miks on su mõtteviis nii maine,
ihkab ahelaid su õrnalt õõtsuv rind.
olla alati truu abielunaine,
kas see koledus ei kohutagi sind?

Pannid, potid, priimused ja pudrupada,
diivan, tugitool ja nurgas kummipuu.
Ütle, kallim, on see kõik, mis õnneks vaja
või ka peale selle olema peab truu?

Tule kohvikusse, ostan sulle mokat
ja sa istud minu kõrval nagu roos.
Seal siis unustame kõik maailma okkad,
elu seisab ainult armastusest koos.

Tean, et juhtub see vaid ainult mõtteulmas
ja ei tahagi sul tee peal olla ees.
Ainult alandlikult peatäit sinu pulmas
palub härdalt murtud südamega mees.