SEAL, kus rukkiväli lagendikul heljub

G                  C          G
seal kus rukkiväli lagendikul heljub
                   A7       D7
kõrge kuusik kohab mäe nõlvakul
      G        C             G
väike majakene maantee ääres seisab
                A7       D7   G
lapsepõlve kodu oli seal kord mul.

      Em          B7            Em
palju päikest oli seal ja palju lilli
         A7                      D7
rõõmsalt mängisin ma lehis puude all
       G            C                 G
kaunis mälestus mis mul neist päevist jäänud
                 A7     D7  G
seisab kutsumata hinges sügaval
‑‑‑‑‑‑‑‑‑‑‑‑‑‑


SEAL, kus rukkiväli lagendikul heljub,
kõrge kuusik kohab mäenõlvakul.
Väike majakene maantee ääres seisab –
lapsepõlvekodu oli seal kord mul.
Palju päikest oli seal ja palju lilli,
rõõmsalt mängisin ma lehispuude all.
Kallis mälestus, mis mul neist päevist jäänud,
püsib kustumata hinges sügaval.

Seal, kus sinijõgi mere poole veereb,
pajud põlvitavad selges kaldavees.
Laia luha kohal luigeparvi keerleb –
minu lapsepõlvekodu oli see.
Kodu kunagi ei lähe minul meelest,
kaitses mind seal isa‑ema hool.
Julgel sammul läksin sealt ma eluteele,
õnne otsinud nüüd olen igalt poolt.

Seal, kus kitsas rada metsast läbi ruttab,
linnulaulu täis on vaiksed hommikud.
Iga paik on mulle kodune ja tuttav –
lapsepõlvekodu oli seal kord mul.
Palju olen ma nüüd elus läbi käinud,
olnud kaaslaseks mul rõõm ja kurvastus.
Kuskil pole aga kaunimat ma näinud,
kui mu koduküla neiu naeratus...


‑‑‑‑‑‑‑‑‑‑‑‑‑‑‑‑‑‑‑‑‑‑‑‑
ver 2

Rootsi viis
Seal, kus rukkiväli lagendikul heljub
Kõrge kuusik kohab mäenõlvakul
Väike majakene maantee ääres seisab
Lapsepõlvekodu oli seal kord mul
Palju päikest oli seal ja palju lilli
Rõõmsalt mängisin ma lehis puude all
Kaunis mälestus, mis mul neist päevist jäänud
Seisab kustumata hinges sügaval
Nüüd ma vanaks jäänud, mälestusist elan
Noorepõlve unistusteriigis veel
Mis kord lapsemeeli ahvatelles täitis
Seisab kustumata hinges sügaval
Kodus oli kõik, mis ihaldasin iial
Ehk küll hilja mõistsin seda hinnata
Sealt mu vanemad mind saatsid eluteele
Nüüd nad murumulda pandud puhkama
Ja mu neiu, kelle sarnast teist ei leidu
Minu noorepõlve päike oli ta
Nüüd ta uinub vaikselt külmas hauakambris
Mina rändan ilmas ringi üksinda
Tahan koju jõuda, võtan reisikepi
Kuid mu õnnemaa on kaduv pettepilt
Kaugel kõigist, mis mul armas, läen ma hauda
Pole õnne leidnud ilmas kusagilt
Kaugel võõrsil olles kannavad mind mõtted
Jälle kalli kodu poole tagasi
Ehk küll palju pikki aastaid mööda läinud
Lapsekodu ei kao meelest iialgi