VÄIKE MÄNGUKAASLANE

C                          G
Kui olin väike oli mul üks mängukaaslane,
G                          C
see üleaedne kena tütarlaps.
                      G              F
Oli mängukohaks meile mets ja oja liivane,
G                       C
kõik saladused sinna matsime.

C                           F
Ei teadnud siis ma veel, et süütus varjas meid
G                            C
kui nõnda paljalt ringi jooksime.
C                        F
Ei teadnud siis ma veel, et armastus on see
G                            C
mis tookord ainult sõprusena näis.

C                             G
Aeg möödus, suvest sügis sai, me kooli läksime,
G                           C
meil oja kallas mängukohaks jäi.
C                     G
Meil saladusi polnud, olid mured ühised,
G                               C
me sõprusest seal armastus siis sai.

C                           F
Ei teadnud siis ma veel, et süütus varjas meid
G                            C
kui nõnda paljalt ringi jooksime.
C                        F
Ei teadnud siis ma veel, et armastus on see
G                            C
mis tookord ainult sõprusena näis.

C                          G                    F
Ta unistustes tihti viibis kaugeil, võõrail mail
G                                 C
ja kutsus sinna kaasa siis ka mind.
                            G          F
Nii juhtuski, et sellest ma varsti aru sain,
G                              C
et peagi läevad lahku meie teed.

C                           F
Ei teadnud siis ma veel, et süütus varjas meid
G                            C
kui nõnda paljalt ringi jooksime.
C                        F
Ei teadnud siis ma veel, et armastus on see
G                            C
mis tookord ainult sõprusena näis.

C                        G                        F    
Ta sirgus kenaks neiuks, mulle armsamaks veel sai,
G                                  G
meil armastus jäi süütuks endiselt.
                     G                     F    
Meil ojakallas kohtumiste paigaks alles jäi ‑
G                               C
seal õhtutunnid koos me veetsime.

C                           F
Ei teadnud ma veel siis, et mulle haiget teed
G                             C
kui teisel lased ära viia end.
C                        F
Ei teadnud ma veel siis, et nõnda solvad mind
G                                 C
kui ütled, et nüüd rändama sa läed.

C                              G                  F
Läks aastaid, temast naine sai kuid hoopis teisele.
G                                   C
Mul temast ainult mälestus vaid jäi.
C                       G               F
Ma lootsin peita ojasse kõik valupisarad
G                           C
ja arvasin, et õnn on temaga.

C                           F
Ei teadnud ma veel siis, et raske oli tal
G                       C
lahkuda siit ojakallastelt.
C                        F
Ei teadnud ma veel siis, et armastas ta mind
G                                 C
ja püüdis leida minu juurde teed.

C                          G                  F
Nüüd jälle kõik on endine: mets, oja, armastus
G                             C
ja mulle jälle kallis oled sa.
C                      G                   F
On's oja selles süüdi, et me kohtusime seal
G                           C
ja leidsime nüüd teineteise taas.