MILJON piiska akna peale langes

Heldur Karmo

MILJON piiska akna peale langes,
sadu hoidis toas meid nagu vange.
Käsikäes, kuid sõrmed külmast kanged‑
nõnda elu kord lahku meid viis.

Meie kohal nukker oli taevas,
sõudsid ringi rasked pilvelaevad.
Olles õnne tunda saanud vaevalt
juba tuli meil jätta kõik siin...

Karmi käega rõõm meil ukse sulges,
pikalt aasta aasta järel kulges‑
kes küll mõelda omaette julges
rohkem sellest, mis kaasa tõi päev.

Võivad olla kirjad hästi pikad,
aga kirjaks kiri jääb ju ikka‑
neist on siiski elav sõna rikkam,
pildist kaunim see, ise mis näed.

Tean, et lõpeb ühel päeval ootus...
Kas siis täitub elu hoidnud lootus?
Oled mind ehk unustanud sootuks
ja siis miski meid enam ei seo.

Aga olla võib ka nii, et puudub
selles hetkes suur ja kibe muutus ‑
endist viisi kuum on sinu suudlus
ning ma hoida taas võin su kätt peos.