Iial ei muutu küll võõraiks me

Marju Kuut

Sina oled see,
kes vaikides sõnu kauneid öelda võib.
Sina oled see,
kes päikese kingiks mulle kaasa tõi.

Iial ei muutu küll võõraiks me,
sest meil on üks õnn ja üks ainus tee.
Kui pöördub viivuks tuul,
ka soojal suvekuul ja peatab hella käe,
siis pilve lääb, taas ainus päev
ning võõraid meist ei saa

Sina oled see,
kes kaugelgi minu kõrval kaasas käib.
Sina oled see,
kes nukraski tunnis leiab rõõme häid.

Iial ei muutu küll võõraiks me,
sest meil on üks õnn ja üks ainus tee.
Kui pöördub ka tuul, suve soojal kuul.
Ei kustu meis leek,
suuremaks paisub veel ta
ja iial, iial ei saa,
võõraid meist.