Ehavalgus

Elmu Värk / Jaak Veski

Ehapunasse sirutan käe, ootan ja hüüan
Päike kaob kui ei näekski ta mind
Metsaveerel näen lahkumas päev, punetab ta
Ta ju teab mis on ootuse hind ja vaev

Siin seisan ehavalguse sees
Mis on habras ja soe ja nii hell
Silmi tõsta ei saa
Valgus mõtteid loeb ja näeb
Ehapäikest saadan ma
Tean ta ilmub jälle koiduna
Eluteel päike meile on toeks

Koidupuna tõrjub öö, ta valdamas maad
Olen rõõmust nii hell, algab päev
Metsaveerel kus kord õhtu eel, punetas ta
Nüüd naerab rõõmsalt ja sirutab mulle ta käe

Siin seisan koiduvalguse sees
Mis on harras ja soe ja nii hell
Silmad tõstan ma maast
Mis sest, et mõtteid loeb ta ja näeb
Koidust saati ikka me teel
Käia üha, minna sõbraga koos
Ja näha kuis päev kaob, käes on öö

Siin seisan koiduvalguse sees
Mis on harras ja soe ja nii hell
Silmad tõstan ma maast
Mis sest, et mõtteid loeb ta ja näeb
Koidust saati ikka me teel
Käia üha, minna sõbraga koos
Ja näha kuis päev kaob, käes on öö

Siin seisan koiduvalguse sees
Mis on harras ja soe ja nii hell
Silmad tõstan ma maast
Mis sest, et mõtteid loeb ta ja näeb
Koidust saati ikka me teel
Käia üha, minna sõbraga koos
Ja näha kuis päev kaob, käes on öö