KEVADKUUL metsas lõokene lõõris ju

KEVADKUUL metsas lõokene lõõris ju,
kui me läksime käsikäes,
eemal haljendas aas.
Mäletad, siis su südame võitsin ma,
sulle ütlesin ma,

$Et saja aasta kestel kordub sama kevade,
$niisama kaunis ta, kui see.
$Võib‑olla pärna all veel ikka sama pingike,
$kuid kes seal istumas siis, ei me seda tea.
$Kui tulevik meid põrmugi ei häiri,
$meil aega siin on küllalt viibida.
$Ehk saja aasta kestel kordub sama kevade,
$kuid ilusaim ta nüüd koos sinuga!

Ime see, tuhat kord olnud kevade,
palju armunuid istun’d siin, kuid ei keegi neid tea.
Kindlasti sama saatus kord tabab meid,
särab taas õnnepäikene,
kuid me seda ei näe,

$Et saja aasta kestel…