ÕNNESEEN

Kas te teate ‑ olen küll üks õnneseen ma!
Ah et miks või? Kohe teile selgeks teen ma.
Oma ema ükski lill ei ole näinud,
üle niidu käsikäes nad pole käinud.
Pilvelapsed ei saa ema kallistada ‑
tuul neid pillub igaühte oma rada.
Aga mina tunnen nagu pehmeid pilvi
enda ümber ema käsi, näen ta silmi.
Niidule ja metsa, trammile ja linna
käsi ema peos ma alati võin minna.
Kui vaid soovin ‑ oma emmele teen pai ma,
sellepärast olengi üks õnneseen ma.