LILI MARLEEN

D.                  A
Kasarmu ees väraval öisel kõnniteel

latern tookord säras, ta 
              D
särab nüüdki veel
G.               D
ja ootab, et me tema all
      A.          D
taas kohtuksime tänaval
     A.             D
kui siis, Lili Marleen.

Latern oma kaitsel me õnne pühendas,
kauni tunde maitsel me varjud ühendas.
Mis sest, et rahvas möödus meist,
me nägime vaid teineteist,
mu arm, Lili Marleen.

Juba lahku viiski signaal meid õnneteelt,
kolm päeva kartsa siiski ei julgustand mu meelt,
ehk küll su juurde ihkasin
ja lahkumist ma vihkasin,
mu neid, Lili Marleen.

Latern sinu sammu tunneb ikka veel,
kuigi mina ammu viibin kaugel teel
ja ootab, et me tema all
taas kohtuksime tänaval,
mu neid, Lili Marleen.

Kui mul uni laugel öisel puhkusel,
tõotan sulle kaugelt kaitsekraavist veel:
kui igav hakkab laternal,
sind ootan jälle tema all
kui siis, Lili Marleen.