VÄIKE MÄNGUKAASLANE (C)

Kui olin väike oli mul üks mängukaaslane,
see üleaedne kena tütarlaps.
Oli mängukohaks meile mets ja oja liivane,
kõik saladused sinna matsime.

Ei teadnud siis ma veel, et süütus varjas meid
kui nõnda paljalt ringi jooksime.
Ei teadnud siis ma veel, et armastus on see
mis tookord ainult sõprusena näis.

Aeg möödus, suvest sügis sai, me kooli läksime,
meil oja kallas mängukohaks jäi.
Meil saladusi polnud, olid mured ühised,
me sõprusest seal armastus siis sai.

Ta unistustes tihti viibis kaugeil, võõrail mail
ja kutsus sinna kaasa siis ka mind.
Nii juhtuski, et sellest ma varsti aru sain,
et peagi läevad lahku meie teed.

Ta sirgus kenaks neiuks, mulle armsamaks veel sai,
meil armastus jäi süütuks endiselt.
Meil ojakallas kohtumiste paigaks alles jäi ‑
seal õhtutunnid koos me veetsime.

Ei teadnud ma veel siis, et mulle haiget teed
kui teisel lased ära viia end.
Ei teadnud ma veel siis, et nõnda solvad mind
kui ütled, et nüüd rändama sa läed.

Läks aastaid, temast naine sai kuid hoopis teisele.
Mul temast ainult mälestus vaid jäi.
Ma lootsin peita ojasse kõik valupisarad
ja arvasin, et õnn on temaga.

Ei teadnud ma veel siis, et raske oli tal
lahkuda siit ojakallastelt.
Ei teadnud ma veel siis, et armastas ta mind
ja püüdis leida minu juurde teed.

Nüüd jälle kõik on endine: mets, oja, armastus
ja mulle jälle kallis oled sa.
On's oja selles süüdi, et me kohtusime seal
ja leidsime nüüd teineteise taas.