Kutse Guatemaalasse

G                                 
Mul on üks rantšo, seal Guatemaalas, 
         E               Am
kas soovite ehk sinna asuda? 
                               D
Oh, preili Larsson, teid võtan kaasa 
         C           D   G
ja kuningannana seal kasutan. 
                                E
Seal kasvab kohvi, seal saab banaani, 
           Am                   
seal kõike küll, mis Jumal anda saab, 
           C                 G  
seal neegrinaistel on rinnad maani,
            D                  G   D  G  D  G 
kuid valget naist ma vaid armastan. 

Oh, valged lokid, oh, sinisilmad!
Nii kaunid käed, kas võin neid suudelda?
Ma kõigest sellest ju olnud ilma,
oh, kallis preili, võtke kuulata!
Mu rantšo rõdult on kaunis vaade,
üks neeger põldu künnab härjaga.
Me nahk on valge ja me teame ‑
me peame kohvis vaid suhkrut segama.

Mu rantšo kõrgel, kus mägituuled
nii põhjamaiselt, kargelt kohavad.
All kasvab kohvi, kuid ülal kuuled,
kuis minu karjakellad kõlavad.
Siin kümme lehma, kui kirjud laevad,
me kohvi peale piima kannavad
ja sada lammast, kui pilved taevas,
sooje sokke meil annavad.

Ja iga hommik meil algaks helgelt:
Kas preili sooviks ehk kohvi koorega?
Ah, viinisaia, jah, kõik on selge,
toon teile moosisema poolega.
Ja pärast einet, üks väike rännak,
mu mustang ootab saduldatult teid!
Või hoopis sobiks üks meeldiv uinak,
mu baldahiin on valmis, ootab teid.

Mul kõik on öeldud, nüüd öelge teie,
kas tulete mu rantšot vaatama?
Kuid mitte lihtsalt, vaid kui naine,
kui abikaas, teilt vastust ootan ma!
Ah, teil on tütar, kuid muidu vaba,
see tähendab, et abiellume.
Oh seda rõõmu, sain kasuisaks,
veel täna ajan ma maha habeme.

Mu nimi Fredrik, Don Frederiko
veel täna kompsud me laeva tassime!
Kus on mu tütar, mu valge ingel,
miks seda tõmmut neidu passite?
Ah see on tütar, mu väike saatan,
nii must kui öö, küll olen õnnelik!
Mu rantšo ootab meid Guatemaalas,
nüüd lähme ruttu, sest tee on pikk.