VIIMNE MOHIKAANLANE

Uinub taas kauge lääs
ammu must taevaääs
lõkke ees hambus piip
rändurmees mõtleb siis

Kes nägi siin kord viimset mohikaanlast
uhkelt ja sirgelt sõjakirves käes
Kes nägi siin kord viimset mohikaanlast
enne kui õnne kaotas metsik lääs

Oli aeg millal siin
astus vaid mokassiin
laps ja skvoo telki jäid
kui komantsh jahil käis

Tuli siis valge mees
rajas siin raudse tee
lõhkus kõik mis tal ees
rahu lõpp oli see

Hambus piip rändurmees
mõtteis on lõkke ees
ammu must taevaääs
läänes öö juba käes