MARINA, Marina, Marina, (D)

MARINA, Marina, Marina, (D)
sa päikese endaga tood.
Marina, Marina, Marina,
kuid valgus ka varjusid loob.

$Kui sind koju saadan
$iga kord ma loodan,
$ühtainsat sõna ootan,
$mis jäädavalt seoks meid.
$Aga näib, et sulle
$meeldib vaba olla.
$Miks muidu vastad mulle
$sa ikka: ei, ei, ei!

Kas tõesti te ei tunne veel Marinat,
ei teagi, kuidas ta mu südant piinab?
Kõik näevad und, kuid mul on uni läinud‑
Marina peale mõtlema ma pean.

$Kui sind koju saadan...

Ta juuksed on nii säravad ja pruunid,
kui soe ja sume suveõhtu juunis
ja kui ta mulle korraks otsa vaatab,
on selleks korraks tuju jälle hea.

$Kui sind koju saadan...

Marina, Marina, Marina,
sa päikese endaga tood.
Marina, Marina, Marina,
kuid valgus ka varjusid loob.