JA TAAS...

Ha‑ha‑ha‑haa, ha‑ha‑ha‑haa...

Padjal puhkab mu pea, reaalsusest kaugel.
On kogu maal taas hommik laugel.
Mul pole jõudu, et tõusta
ning leban siis, kadund jalgadest ramm.
Ja pea on raske ‑ nii voodi embuses oodata laske!
Meelde tuleks kuis eile sa olid siin.
Ja taas sind mõtteis valmis voolin,
ja taas sind näha jälle proovin,
ja taas...

Ükskõik, milline päev ei oota,
pikka puhkust ei saa ju loota.
On igalühel ka toimetusi ees.
Kuid kui raske on siis kui su mõtted on kaugel,
kui mõte lahku läeb teost, ja pisar laugel ‑
leida sind, on pöördumatu soov.
Ja taas sind...

Võib‑olla, et mu aadress läinud meelest sul
või on mõni õhtu liiga kinni mul.
Kuid meenub ainult pisiasju, mis ei tähtsust pea.
Sind oodates tunnen ma rõõmu ‑
loodan seda, tea!
Ja taas sind...
Padjal puhkab mu pea, reaalsusest kaugel,
siis kui tunde lööb kell, päevast liiva laugeb.
Ma väsind endast ja mõtteist rumal pea.
Välja mõtlesin sind, see selge niigi.
Kinnisidee uneriiki viib mind
ärgates, et leiaksin su taas.