KAKS SÜDANT

Kurbus on vist hinge pugend, kadunud on naer,
sidemeks on kurgus sametpael,
ilm on pilves, silma taga
valub silma soolane kae.

Südames kui lehesabin, puhumas kui tuul,
üha väreleb kui haavapuu,
kõneleb seal endamisi,
siis kui pole sõnu ‑ vaikib suu.

Südamel on vahel valu, laula siis või abi palu,
igalühel viis on südames,
ümiseb seal tasa‑tasa,
valu peale üles ärgates.

Sina tunned oma valu, kiru siis või vannu elu,
igalühel viis on oma sees,
südamel ju pole sõna,
seisad nii vaid iseenda ees.

Vokaliis ad lib.

Südamel on väike asi olla hea ja ära küsi,
seal on üks niivõrd väike soov:
tahab olla kahekesi
teise südamega koos.

Tule nii, kuis tuleb kevad, ole nii ja jää kui suvi,
sügisel las luiged lendavad,
nii kaks südant kahekesi
teineteist siis hellalt embavad.