KORD põllul, kus siretas punane moon

KORD põllul, kus siretas punane moon,
üks pardike paterdas papaga koos
ja võlutult silmitses purpurset moonikest
parditütreke noor.
Pai papa, kas moonikest puutuda saan?
Kuid pajatas pardile papake hea,
ei pisike pardike moonikest puutuda saa.
Ja lausus veel, kui nokkis värsket heina:
eks nii on elu‑ ära nõnda leina.

$Sa tead ju, et moonid kõik on pikad, pikad, pikad,
$kuid pardike on väike, kuid pardike on väike.
$Sa tead ju, et moonid kõik on pikad, pikad, pikad
$kuid pardike on väike‑ nii oli, on ja jääb.

Kord lainetes vallatles pardike noor
ja perve peal piilus punane moon
ja puutuda tutvuseks pardikest punasel moonil on soov.
Pai mamma, kas pardikest puutuda saan?
Kuid pajatas pojale mammake moon:
ei pardikest pisike moonike puutuda saa.
Kui pardil lased ennast haneks püüda,
kas võib siis terve maailm enam hüüda:

$Sa tead ju, et…

Ja ometi ilusad õied on ööl,
kui särasid lõbusad laulud ja veel
üks pisike pardike põgenes pesast
ja moonile naiseks siis sai.
Kui koledaks lä’eb me lauluke nüüd,
nii pilkab ja lauluke haledaks jääb
ja tuuleke tõuseb ja moonid kõik minema viib.
Nii läkski lendu uhke moonipeiu
ja püüdis haneks väikse pardineiu!