KUI KORD LEIAKS TEE (C)

Kui kord leiaks tee, mis lapsepõlve tagasi
mind läbi ajahägu jälle viiks.
Seal kohtaksin sõpru ma kuldsel mängumaal ‑
on südamed meil puhtad ja silmad säravad.

Oh, kui leiaks tee, mis jälle
lapsepõlve mind tagasi viiks.

Kuis siis tormaks veel kargel sügishommikul
ranits seljas mööda kooliteed.
Ja ranitsas loksumas on targad raamatud
ja võileib, see ema käte harras hoolitsus.

Oh, kui leiaks tee …

Kuid aeg ei peatu, tee viib aina edasi
ja argipäeva hallus tuimaks teeb.
Nüüd harva veel unes näen ma kuldseid mängumaid
ja paitavaid emakäsi, silmi säravaid.

Oh, kui leiaks tee …