TAAS kuulen mandoliinide mängu

TAAS kuulen mandoliinide mängu,
kõlab tuttav viis,
taas kõnnin mööda rohtunud paiku,
mis meid kokku kord viis.
Siin on see tee, kus käisime ammu,
saatjaks tähed ja kuu,
siin tundsime siirast ning andunud
rõõmu, õnnest vaiksed suud.

$Ei iial mandoliinid läe meelest,
$mandoliinid läe meelest.
$Õnne kord nad mul tõid
$seepärast hinge mul jäänd
$see mandoliinide hääl
$kuuvalgel ööl.

Taas kuulen mandoliinide mängu,
kõlab tuttav viis,
nüüd mõtteis tuttavat rada ma astun,
mis meid lahku kord viis.
Kuu hellalt paitab mändide latvu
ja tuhmilt valgustab teed.
Vaid kaugelt õrna muusikat kandub,
mandoliinid on need.

$Ei iial mandoliinid ...