SU silmades on sillerdamas saladuste järv

SU silmades on sillerdamas saladuste järv,
su silmades on suveõhtu sinitaeva värv,
su pilgus peitub vallatus – kes vaatab sinna vaid,
see pimestub ja piinarikkalt armub sedamaid!

$Oo Irma, oo Irmake, su jälil aina käin
$Ja kirglikult täis kiindumust sind ihaldama jäin.
$Ei üksi saa lahti küll ühtki õnneust –
$Suurt õnne võime leida ainult kahe peale just!

Su palged on nii paitavad kui libliklinnu tiib,
su valged juuksekiharad kui puhas rannaliiv,
suu huuled on nii kutsuvad, et punastama pean…
ma tahaksin sust teada kõik – ent ainult nime tean!

$Oo Irma, oo Irmake, mind võta – ja sa näed:
$täis joovastust ja unustust on armu võluväed!
$kõik ülevamad hetked, mis armutunne toob,
$on ootamas, et tabada meid kahekesi koos!

Su sihvakust võib kadestada eukalüptipuu,
kõik muu, mis puudub puul, on veelgi enam võrratu!
Su jalge ette kõlbaksid vaid hõbekõnniteed
ja kaela – minu käed või ehtsast kullast kaelakeed…

$Oo Irma, oo Irmake, sa näost mu janu näed,
$kuid toober, millest juua võiks, on ainult sinu käes!
$Oo Irma, oo Irmake, sa veel ei taipa vist,
$kui võimsaks saab su võlu – pärast pooleksjagamist!