MU isamaa armas (C),
kus sündinud ma!
Sind armastan ma järjest
ja kiidan lauluga,
sind armastan ma järjest
ja kiidan lauluga!

Ei seedrid, ei palmid
ei kasva me maal.
Meil siiski kenad männid
ja kuused, kased ka,
meil siiski kenad männid
ja kuused, kased ka.

Ei hõbedat, kulda
ei leidu me maal,
kuid viljakandvat mulda
on küllalt igal pool,
kuid viljakandvat mulda
on küllalt igal pool.

Oh õitse veel kaua,
mu isade maa!
See maa, kus palju vahvust
ja vaimuvara ka,
see maa, kus palju vahvust
ja vaimuvara ka!

Su hooleks end annan
ja truuks sulle jään,
nii kaua kui kord suren
ja oma hauda lä’en,
nii kaua kui kord suren
ja oma hauda lä’en.

G                          D
METS mühiseb ja kägu kukub ra’al,
          D7                     G
aas haljendab ja lilled õits’vad seal,
          C                    G
mänd kiigutab sääl oma võimsat pead,
   D               D7           G
on meeles tal kõik muistsed õnnea’ad,
          C                    G
mänd kiigutab sääl oma võimsat pead,
   D               D7           G
on meeles tal kõik muistsed õnnea’ad.


Hirv ojal joob ja muretu ta meel,
kas aimab ta, kui pikk ta elu veel?
Võib küti kuul ta leida iga tund
ja elu läin’d kui oleks näinud und.

Ju möödas pea ka minu noorus, õnn.
Mis rõõmu veel mul elus oota’ on?
Mets mühama ja kägu kuk’ma jääb,
kuid noorus meil kui unes mööda läeb.

KAS tunned maad, mis Peipsi rannalt (C)
käib Läänemere kaldale
ja Munamäe metsalt, murult
käib lahke Soome lahele?

$See on see maa, kus minu häll
$kord kiikus ja mu isadel.
$Sest laulgem nüüd ja ikka ka:
$see ilus maa on minu kodumaa!

Siin teretavad metsaladvad
nii lahkelt järvi, rohumaid,
siin taevavihmal oras võrsub
ja päike paitab viljapäid.

$See on see maa...

Siin kasvab eesti meeste sugu
ja sammub vabadusele.
Siin kasvab priskelt eesti neiu
ja sirgub eesti mehele.

$See on see maa...

ISAMAA hiilgava pinnala paistab (C)
kodu meil kaunike, kallike.
Isamaa sinava võlvita vaat’vad
vilkuvad koidud meil orusse.

$:,:Hoi la, la, la, la, la; hoi la, la, la, la, la,
$õitse ja haljenda, eestlaste maa!:,:

Kukulind kaunisti kõrvu meil kostab,
äratab ülesse looduse.
Helinal õhud ja hääled meil hüüdvad,
helinaid saadavad südame’.

$Hoi la, la, la, la, la...

Valvamas isamaa vaim meie vahel,
looduses liikumas lennula.
Süda ei aina või vangissa viibi‑
hõiska ja helise, õnnis suu!

$Hoi la, la, la, la, la...

MU meelen kuldne kodukotus,
ma sagedast näe und veel sest,
:,:kos õndsa esä kallis katus
mind varjas, väikest latsekest.:,:
Mäest alla, mööda kopliveere
ma paljajalu paterdi
:,:ning ringi üle Ridassaare,
kaits peokest täis lillesi.:,:
Nii Piirikese mäele lätsi,
kos külälatse kiiksive,
:,:kos Märt ja Maie, Aino, Atsi
mo kaugelt joba hõiksive.:,:
Sääl pidu pillerkaari leime
ja koplin laia kivi pääl
:,:võileiba, kamakäkki seime,
mis ristiema jagas sääl.:,:
Ja vahest ka veel ikki saime,
kui pajupill meil katski läits
:,:või varba vastu kivi leime
või karmani seest katte väits.:,:
Nüüd lännu igavesti, minnu
ne armsa aja ammugi.
:,:Me latse nagu essind linnu
kik ilmalaanen laiali.:,:
Ja mets ja maa saand teisemasse
ja mägi muutnu hoolsa käe,
:,:ning koplisse om kasvand kase
kuid mälestus ei meelest läe...:,:

13

A                 E
MA tahaksin kodus olla,
                  A
kui õunapuud õitsevad
   D              A
ja nende roosakad õied
   E           A  A7
mu juukseid ehivad.
   D              A
ja nende roosakad õied
   E           A  
mu juukseid ehivad.

A                 E
Ma tahaksin kodus olla,
                    A
kui rukkipõld kullendab
   D                  A
ja kollakat‑pruunikat vilja
     E         A A7
tuul tasa hällitab.
   D                  A
ja kollakat‑pruunikat vilja
     E         A 
tuul tasa hällitab.

A                 E
Ma tahaksin kodus olla,
                  A
kui kasemets kolletab
   D             A
ja kureparv taevavõlvil
      E          A A7
lõuna poole purjetab.
   D             A
ja kureparv taevavõlvil
      E          A A7
lõuna poole purjetab.

A                 E
Ma tahaksin kodus olla,
                   A
kui lumevaip katab maad
   D                   A
ja kuuskede härmatan’d oksad
   E             A  A7
kuupaistel hiilgavad.
   D                   A
ja kuuskede härmatan’d oksad
   E             A  
kuupaistel hiilgavad.

A                 E
Ma tahaksin kodus olla,
                  A
kui kallim on minuga
   D               A
ja temaga üheskoos mina
      E           A A7
võiks rõõmus viibida.
   D               A
ja temaga üheskoos mina
      E           A 
võiks rõõmus viibida.

MU kodu ei piira need metsikud mäed (C),
mis kõrguvad pilvede alla.
Mu kodu ei emba ka müüride käed‑
ja tihti ta värav on valla,
ja tihti ta värav on valla,
nii sageli valla on see.

Mu kodu ei ümbritse põhjatud sood
ja laaned ei valva ta rahu.
Mu kodu on väike ja minuga koos
mu pere vaid siia ju mahub,
mu pere vaid siia ju mahub,
mu pere jaoks ruumi on vaid.

Kord aastas ta nurmedel vili loob pead
ja nõrk on ta koskede kohin.
Nii väike on ta, et ma tihti ei tea‑
kas temast ma lauldagi tohin,
kas temast ma lauldagi tohin,
kas temast ma lauldagi võin,
kas temast ju lauldagi tohin,
kas temast ma laulda,
kas temast ma laulda,
kas temast ma lauldagi võin,
mu kodu.

MULGIMAA, sääl on hää elada.
Kõikjal ilus loodus, viljakandev maa.
Sääl on uhked metsasalud,
suured jõukad eesti talud,
kena neiu kord kaasaks sa saad.
Kes on sündinud kasvanud sääl,
sellel armsaks saand on ilus Mulgimaa,
kus on punapõsksed neiud,
keda tublid eesti peiud
kosja minnes ei unusta’ saa.

$Tule mulle, Manni, armastan vaid sind,
$ainult sind tahan ma kaasaks kosida.

Väike Viljandi, Mulgi päälinn
juba aastaid palju püsinud on siin.
Ei läe meelest lossimäed,
kus nii õrnalt käsikäes
armund olles meil tee läbi viin’d.
Ja all orus seal peegeldub järv,
suveõhtul mõnus aerutada sääl.
Kui sul kaasas väike neiu,
keda siis kui saad kord peiuks,
kosja minnes ei unusta eal.

Aastad mööduvad, vanaks kord saad
aga Mulgimaa sul meelde ikka jääb.
Elad seal või oled kaugel,
rõõmust särab pisar laugel
kui sa tervisi saad Mulgimaalt.
Tuleks noorus veel kordki tagasi
ei mind tuuled enam kaugele sealt viiks.
Siiski õnnelik mul elu,
sest mul kaasaks mulgi neiu,
kellel laulsin ma laulu kord nii...

Intro: C  F  G7  C  G  C

C             G        C
Elagu kõik me armsamad aasad
             G          C
Ela ja õitse kallis kodumaa 
C       F   G          C
Vennad, õed välja vainudele
Am   C     G          C
Lippude ja lahke lauluga 
C       F   G          C
Vennad, õed välja vainudele
Am   C     G          C
Lippude ja lahke lauluga 

C               G       C
Metsad ja mäed, orud ja ojad
              G         C
linnudki hele lauluhäälega
C        F    G           C       Am     C     G          C
hõisakem ühes mängumeeste pillid, ela ja õitse kallis kodumaa
C        F    G           C       Am     C     G          C
hõisakem ühes mängumeeste pillid, ela ja õitse kallis kodumaa


Lindude koorid lahkesti nüüd laulvad
Kevade rõõmu tunneb iga rind.
:;:Pillimängu kõlab igal vainul, kevadepidu on täies hoos.:;:

Noorus on ilus, ilus on ka elu, kaunis ja kallis on me kodumaa.
:;:Teda võitnud me vanemate vaprus, hoia ja kaitse sina teda ka.:;:

Nautigem  elu,  kodu  kaunist  loodust
Hõisakem  Eesti  rahva  vabal  maal
:,: Laulgem  võimsalt  lepikutes,  laantes
Ela  ja  õitse,  kasva  kodumaa :,:

Püha  on  kodu,  püha  on  me  priius
Pühad  on  Eesti  jõed  ja  järved  ka.
:,: Au  ja  kiitus  Taevaisal  kõrges
Valvaku  Ta  meid  hella  käega :,:

Noored kotkad, kallid kodukaitsjad
Isamaa eest nad valmis alati.
:;:Hoidkem kõrgel eesti rahva lippu, sini‑musta‑valge värviga.:;:

/Päikesetõusu maja viis/

Em      G     D   C
MEIL aiaäärne tänavas,
    Em    G   B7
kui armas oli see,
    Em    G     D    C
kus kasteheinas põlvini
   Em     B7   Em
me lapsed jooksime.

Em     G     D    C
Kus ehani ma mängisin
     Em     G   B7
küll lille, rohuga.
     Em  G        D      C
Kust vanataat käe kõrval mind
    Em    B7  Em
tõi tuppa magama.

Em       G   D       C
Küll üle aia tahtsin siis
   Em     G    B7
ta kombel vaadata.
      Em     G      D        C
“Laps oota,” kostis ta, “see aeg
   Em         B7  Em
on kiir’ küll tulema!”

Em        G      D    C
Aeg tuli. Maa ja mere päält
     Em    G   B7
silm mõnda seletas,
   Em        G     D      C
ei poolt nii armas polnud sääl
    Em  B7  Em
kui külatänavas!

Em      G     D   C
MEIL aiaäärne tänavas,
    Em    G   B7
kui armas oli see,
    Em    G     D    C
kus kasteheinas põlvini
   Em     B7   Em
me lapsed jooksime.

Em     G     D    C
Kus ehani ma mängisin
     Em     G   B7
küll lille, rohuga.
     Em  G        D      C
Kust vanataat käe kõrval mind
    Em    B7  Em
tõi tuppa magama.

Em       G   D       C
Küll üle aia tahtsin siis
   Em     G    B7
ta kombel vaadata.
      Em     G      D        C
“Laps oota,” kostis ta, “see aeg
   Em         B7  Em
on kiir’ küll tulema!”

Em        G      D    C
Aeg tuli. Maa ja mere päält
     Em    G   B7
silm mõnda seletas,
   Em        G     D      C
ei poolt nii armas polnud sääl
    Em  B7  Em
kui külatänavas!

Mm‑mm‑mm

12

A
KUI lapsena lustilla luhal 
                        A7
ma mängisin kaskede all,
     D               E
siis oli mu süda nii puhas
                      A   A7
Ja selge kui vete kristall,
     D               E
siis oli mu süda nii puhas
                      A   E
Ja selge kui vete kristall.

       A
Maailm hiilgas ja säras mu silmas,
                             A7
kõik süütu ja puhas mul näis.
      D                  E
Ma ei teadnud, et elu maailmas
                      A   A7
on õelust ja kadedust täis,
      D                  E
Ma ei teadnud, et elu maailmas
                      A   E
on õelust ja kadedust täis.

    A
Kui mesilind jalast mind nõelas,
                        A7
see oli minu esimene oht,
     D             E
seda emake arstida oskas
                        A   A7
ja terveks sai haavatud koht,
     D             E
seda emake arstida oskas
                        A    E
ja terveks sai haavatud koht.

   A
Mu lapsepõlv mööda ju läinud,
                             A7
nüüd valust on lõhkemas rind.
   D             E
Ei emake arstida oska 
                      A   A7
ei terveks saa südame haav
   D             E
Ei emake arstida oska 
                      A   E 
ei terveks saa südame haav

    A
KUI lapsena lustilla luhal 
                        A7
ma mängisin kaskede all,
     D               E
siis oli mu süda nii puhas
                      A   A7
Ja selge kui vete kristall,
     D               E
siis oli mu süda nii puhas
                      A   
Ja selge kui vete kristall.

G               C      G      D      D7  G
ÕRN ööbik, kuhu tõttad sa sel lahkel lehekuul?
               C    G     A     A7   D
Kas mõisa aias hõisata sa tahad roosipuul?
    Am     D      G     Em       D     A    D
Või metsas tore’l toomingal nüüd hüüab sinu suu,
    D7    A     D   G     Em     D       D7    G
kui tähed hiilg’vad taeva all ja valgust valab kuu?
 
(...)
G.             C.  G.      D.    D7
Ei mõisa aias hõisata või laulu minu
  G
 rind,
               C. G.    A
sest vanemate verega on võietud see 
 D
pind!
D.         D7.    G.           D
Ka metsas tore’l toomingal ei hüüa 
 A.   D
minu huul,
         D7.   G.             D
vaid talupoja akna all, sääl pühal 
  D7. G
pärnapuul.
G.               C  G.         D
Kui jõuab õnnis suveöö, siis laulan 
   D7. G
 talle ma,
G.                 C.  G
et unuks meelest päevatöö, jääks 
  A.     D
 rahus magama.
D7.                  G
Kõik öö siis helid heljuvad ta 
D7.    A.       D
kaunis kambrik’ses
         D7.  G.         D
ning unenäod ilusad tal seisvad 
D.     G
silme ees.
G.              C.    G.      D7
Kui aga taevas kumab koit ja kaob 
D.    G
pime öö,
 G.                   C.    G
siis laulan: “Tõuseb priiusloit ja 
A.         D
vajub orjavöö!”
D.              G.         D
Sest idataeva servalla on näha 
A.    D
koidutuld
D7.           G.            D
ja uuel ilul särama löön’d Eesti 
         G
muistne muld!

EI saa mitte vaiki olla (Am),
lauluviisi lõpeta’,
vaikimine oleks vale,
sunniks südant lõhkema.
Tahan õige tasa laulda,
tasa kannelt helista’,
et ei sind, mu kõige kallim,
lauluga ma tülita.
Aga kui torm minu kandlelt
kostab siiski kõrvu sul’,
siis sa ise oled süüdi:
miks nii armas oled mul’!

KUI Kungla rahvas kuldsel ‘aal kord istus maha sööma,
siis Vanemuine murumaal läks kandlelugu lööma.

$:,:Läks aga metsa mängima,
$läks aga laande lauluga.:,:

Sealt saivad lind ja lehepuu ja loomad laululugu,
siis laulis mets ja meresuu ja eesti rahva sugu.

$:,:Läks aga…:,:

Siis kõlas kaunilt lauluviis ja pärjad pandi pähe
ja murueide tütreid siis sai eesti rahvas näha.

$:,:Läks aga…:,:

Ma laulan mättal, mäe peal ja õhtul hilja õues
ja Vanemuise kandlehääl veel põksub minu põues.

MU isamaa on minu arm,
kell' südant andnud ma,
:,: Sull' laulan ma, mu ülem õnn,
mu õitsev Eestimaa! :,:
Su valu südames mul keeb,
:,: su õnn ja rõõm mind rõõmsaks teeb, :,:
:,: mu isamaa! :,:
Mu isamaa on minu arm,
ei teda jäta ma,
:,: ja peaksin sada surma ma
seepärast surema! :,:
Kas laimab võõra kadedus,
:,: sa siiski elad südames, :,:
:,: mu isamaa! :,:
Mu isamaa on minu arm,
ja tahan puhata,
:,: Su rüppe heidan unele,
mu püha Eestimaa! :,:
Su linnud und mull' laulavad,
:,: mu põrmust lilled õitsetad, :,:
:,: mu isamaa! :,:

C.                F
MEIL merevood on vabad
    G.        C
Ja võimsalt mühavad.
C.       G.    C    
Ja kodupinna metsad
       G.       C
Meil vastu kajavad.
C
$Jää vabaks, Eesti meri,
                    G
$Jää vabaks, Eesti pind!
G.      G7.        C
$Siis tuisku ega tormi
      G.         C
$Ei karda Eesti rind.
C.                F
Meil kalur merel noota
      G.        C
Võib vabalt vedada.
          G.      C
Ja rõõmulaulust põllul
       G.      C
Mets vastu kajada.

$Jää vabaks ...
C.               F
Me vabal lainte voodel
      G.       C
Võib päike särada
           G.   C
Ja musta mulla põuest
      G.       C
Võib vili võrsuda.

$Jää vabaks ...

MINGEM üles mägedele,
tuule õrnal' õhule!
Vaatkem alla oru põhja
üle lille' hiilguse!
Vaatkem, kuidas oja voolab
läbi luha läikiva!
Ja siis hüüdkem alla orgu :
:,: ilus oled, isamaa! :,:
Vaatkem, metsad pilve poole
tõstvad latvu uhkuses!
Kuulgem, kuidas kaasik kohab
lõhnavates lehtedes!
Vaatkem, jõed, järved läikvad
metsas virvendusega!
Ja siis hüüdkem üle metsa :
:,: ilus oled, isamaa! :,:
Vaatkem, rohke rukis hällib
uhke nurme nõlvadel!
Tõuvili tõotab anda
rohket saaki sügisel;
viljapuude okste otsas
hiilgvad anded iluga!
Ja siis hüüdkem üle nurme :
:,: ilus oled, isamaa! :,:
Vaatkem karja lustipidu
leherikkas lepikus!
Kuulgem karjalaste laulu
vastuhelkjas võpsikus!
Vaatkem, kuidas kõrgel võlvil
taevas helgib sinaga!
Ja siis hüüdkem taeva poole :
:,: ilus oled, isamaa! :,:

MERI siin seisma jäi, keegi peatas ta.
Kallas veest jagu sai kaldast algas maa.
Tasane, kullane, kivine, mullane,
Pilvine, tuuline, ootust täis.

Peagi siin kokku said esimemm ja taat,
Vaevaga kodu lõid, lapsed majja tõid.
Oli õnn, oli rõõm, oli naer, oli nutt,
oli töö, oli vaev sellel maal.

$Eestimaa, Eestimaa, oled mu kodumaa,
$Oled mu hingele lähedal
$Eestimaa, Eestimaa, oled mu kodumaa
$oled mu südames sügaval.

Tulega, mõõgaga tuli võõras mees.
Häda tõi, valu tõi, võõrast leiba sõi.
Langes taat, memmeke, lapseeas vennake;
Pisaraist märjaks sai kogu maa.

$Eestimaa, Eestimaa ...

Isameelt, emakeelt hoian sellel maal.
Taadi maa, memme maa endiselt on ta;
Tasane, kullane, kivine, mullane,
Pilvine, tuuline, ootust täis.

$Eestimaa, Eestimaa ...

PÕHJAMAA, me sünnimaa, tuulte ja tuisuööde maa,
Range maa ja kange maa, virmaliste maa.
Põhjamaa, me sünnimaa, karmide meeste kallis maa,
Kaugeil teil sa kallis meil, sind ei jäta ma.

On lumme uppund metsatalud, vaiksed teliteed,
Nii hellad on su aisakellad, lumel laulvad need.

Põhjamaa, me sünnimaa, karmide meeste kallis maa,
Taplemiste tallermaa, püha kodumaa.
Põhjamaa, me sünnimaa, hinges sind ikka kannan ma,
Lainte maa ja rannamaa, sind ei jäta ma.

Kaunimad laulud pühendan sull’,
vanematest armastatud kallis kodumaa!
Võimsasti tuksub süda siis mul,
kui sulle laulan, mu isamaa!
Taevasse tõuseb tugev lauluhääl
südame põhjast vaimustuse väel.
Pühamaks paigaks oled mull’ ikka,
kuni veel süda tuksub mul sees.
Võimsasti kõla siis, ühine laul:
„Õitsegu, kasvagu kodumaa!“
Priiuse päike paistab me maal,
rusujatest vabastatud Kalevite ra’al!
Orjuse kütked purustud’ maas,
muistene priius meil jälle käes!
Särama löönud kodupinnal koit,
Eestimaa taevas vabaduse loit.
Paremad päevad paistma meil jäävad,
kaunimad ajad ootamas ees.
Võimsasti kõla siis, ühine laul:
„Õitsegu, kasvagu kodumaa!“

K.E.Malm/F.Schubert
Üks kask meil kasvas õues, just maja ukse ees
Ta oli lapsepõlves mu armas seltsimees
Ta andis vilu, varju, ta mahl mind kosutas
Ta kohin sagedasti mu südant jahutas
Kui suureks sain, siis pidin ma kasest lahkuma
Ma tahtsin viimast korda ta all veel istuda
Ta lehed kohisesid, kui lausuks salaja
Jää, sõber, isamaale, siit leiad rahu sa
Nüüd olen kodust kaugel ja mõnda vaeva näind
Ja mõni kallis lootus on mulle tühja läind
Ei kase kohin taha me meelest kaduda
Kui kostaks ikka kõrvu: siit leiad rahu sa

Oh laula ja hõiska,sest laulu aeg on käes!
Su priiuse kõla,see helisegu väes!
Kõik mure ja häda
Oh unusta sa nüüd,
Ning südant sul täitku
ükspäinis rõõm ja hüüd!
Mis maksab muretsus,
Mis saadab kurvastus,
Ehk kui sul alati
üks ai ja oh on suus?
Kui aga saadad sa
kõik mured minema,
ja ajad hingest, mis sul vaeva teeb,
Siis kõik su tegevus parem korda läeb.
Sest ole rõõmus sa
ja ikka lauluga
Sa elu pahandust
Ja valu vähenda.
Ja mõtle järele,
Eks ole tõsi see,
Et mure tarvis sind
Ei loodud ilmale.
Kui oled õige mees,kel rahu südames,
Siis elad ilmas sa kui lillepõõsa sees.

KAUNEIM linn on Eestis Tartu,
Emajõe kalda peal.
Kes kord käinud seal,
ei sel meelest läe
kaunid tunnid Toomemäel.

$Kauneim linn on Eestis Tartu.
$Ja kui saatus sind on viind
$ära kaugele, koju viib su tee
$ikka Tartu tagasi.
$Sinna jäid minu isa ja ema,
$sinna jäid minu õde ja vend.
$Raskel tunnil Tartu linn meid kutsub ‑
$kätte jõudnud tasumise tund!

Ei me kauem end oodata lase,
võitlus ühine kõiki meid seob.
Me tuleme ja võidame,
"Vanemuises" laulame:

$Kauneim linn on Eestis Tartu ...